Vihmaveesüsteemid 

Sügisvihmad peksavad pori üles ja nii võib juhtuda, et peate juba järgmisel kevadel oma uhiuue maja üle värvima. Iga-aastasest värvimisest on nutikam oma maja fassaadi ja soklit liigvee eest kaitsta. Vihmaveesüsteem tuleb varem või hiljem paigaldada, kui pole just tegu lamekatusega, millel on sisemised vihmavee ärajooksud.

 

Vihmaveesüsteemide valik on lai, levinumad on terase baasil tehtud rennid ja torud. Hoiduge sellest, et mõni plekksepp teile sileplekist odavad rennid väänab, sest nende eluiga jääb lühikeseks. Selliste rennide välimine pool on värvitud, ent seest vaatab vastu paljas plekk. Vihmaveesüsteem peab aga olema korrosiooni eest kaitsva kihiga nii seest kui väljast. Sisemine kaitsekiht on isegi olulisem kui välimine. Värvipassi alusel saab tellida katusega ühes toonis süsteemi.

 

Paksemast materjalist (0,6 mm terasplekk) rennid püsivad paremini vormis. Õhem renn (0,45—0,5 mm terasplekk) võib lumerohkel talvel välja venida ja loperguseks muutuda. Vihmavett katuselt alla juhtivate torude seinapaksus pole nii tähtis, sest nendele langev koormus on väiksem.

 

Vihmaveetorusid on nii ümaraid kui ka kandilisi. Valik sõltub maitsest ja fassaadist. Ümaras torus voolab vesi paremini ning praht ei jää selle nurkadesse nii kergesti kinni. Ent puhatama peab neid kindlasti.

 

Katusemeistrid mõõdavad ära, kui pikad peaks olema rennid ja kui palju on allatulekuid, mis koosnevad torudest ja põlvedest. Allatulekud peavad paiknema võrdsete vahedega, lihtsama katuse korral saja ruutmeetri kohta üks allatulek. Keerukama katuse puhul (kelpkatused, hulgaliselt väljaehitusi) tihedamalt. Mõned tootjad pakuvad renne täpselt kliendi soovitud pikkuses ja neid pole tarvis pidevalt jätkata. Iga jätkukoht on potentsiaalne läbitilkumise oht.

 

Iga 80-ne sentimeetri järel tuleb paigaldada rennikonks, vaja läheb ka seinakinniteid, rennide sise- ja välisnurkasid. Kui tuulekast on laiem kui 80 sentimeetrit, tuleb arvestada torude jätkukohtadega.

 

Kui soovite selle töö ise ette võtta, peaksite teadma järgmist:

- renn tuleb paigaldada allajooksu suunal väikese kaldega, et vesi ei jääks sinna settima, vaid voolaks ilusasti ära;

- kui katusel pole lumetõkkeid, ei tohi renni paigaldada räästa servast kõrgemale, sest raske lumi võib renni kinnitite küljest või ühes tuulekastiga lahti rebida;

- kolmas viga, mida isepaigaldajad teevad, on see, kui hoitakse kokku kinnitusvahendite pealt ja renn vajub raskuse all kaardu;

- rennide ühenduskohtadesse unustatakse panna silikooni, mistõttu võivad need hakata läbi tilkuma.

 

NB! Vihmaveesüsteemi saab kvaliteetselt paigaldada vaid kuiva ilmaga.

 

Paljud ühistujuhid on ilmselt kogenud, millist ahvatlust kujutavad endast uhiuued vihmaveetorud vandaalidele. Lahenduseks on tugevdatud, kahe millimeetri paksusest terasest, turvatorud. Need on küll tavalistest tunduvalt kallimad, ent investeering tasub end ära. Juhul kui uhiuued torud kohe lömmi pekstakse, jääb sodi neisse pidama, vihmavesi hakkab kinnituskohtadest välja pressima ja lõpuks tuleb tellida uued torud.

 

NB! Sageli unustavad majaomanikud vihmaveerenne puhastada. Seda tuleks kindlasti teha vähemalt kord igal sügisel. Kui puulehed, okkad ja muu sodi renni ummistavad, ei saa vesi ära voolata, rennis settiv praht söövitab materjali ja võib talvel jäätudes renni lõhkuda.

 

 

Algusse